Aias vaikne kõik, puus ei kahise, loodus virgub taas koidu eel. Mulle õhtud need Moskva lähistel jäävad kallimaks kõikidest. Veereb jõe voog eemal raugena, helgib hõbekuu sinkjal veel. Kõlab, vaibub laul kuskil kaugemal nendel vaiksetel õhtutel. Kullake, miks pead mornilt painutad, milleks pilku peidad mu eest? Raske kõnelda, raske vaikida kõigest sellest, mis südames. Varsti puhkeb koit, tuhmub tähistee, mulle ainult üht tõota veel. et sull` õhtud need Moskva lähistel meelest iial ei unune.Teksty umieszczone na naszej stronie są własnością wytwórni, wykonawców, osób mających do nich prawa.
