Langeb hing, karjub maas kui sõge peni, rapib valimata taas. Langenud, teid tean nimepidi ma igaüht ja pean teid hinges kandma.
Mäletan igaüht teist kui oma venda ma, hangund rühkmeist ma nean: “talvehambad!”
Palumata on võtnud talv me vendi paremaid, vaikib ulv ja külm kätkib ohvrid.
Talv murrab hambad, laas, mis on raiut, tärkab taas - nende metsade müha kaigub üle maa. Langenud, teid tean nimepidi ma igaüht ja jään teid hinges kandma!Teksty umieszczone na naszej stronie są własnością wytwórni, wykonawców, osób mających do nich prawa.