---

Regi täna me külla tõi koolnu,
ruun härmas korskas ta een.
Külm keha, manalan naaldnu.
Katk ise oll' ajajaks eel.

Me külades peeti veel pidu,
juba räästatest jooksis kui verd,
mattis tare udu,
laulu lõbusat laulis veel bard:

“Jäi vaiki su kalestund pale,
suul vaikuse külm surmaruun.
Kustus inimvare,
lõppis verevõlg koolnukuun.”

Ja neidude kiharaid valgeid
ehtis kevadelillede pärg.
Toas ehteks kased,
mõdu rüüpas põrandamuld.

Väits taga selja,
tõrju ta välja,
raiu ta valjad,
rapi taa kooljakatk tuhatnelja!

Väits taga selja, rüpes muld,
tõrju ta välja, sülga tuld,
raiu ta valjad, suudel sulg,
rapi taa kooljakatk tuhatnelja!

Väits taga selja, rüpes muld,
tõrju ta välja, sülga tuld,
raiu ta valjad, muld on muld,
rapi taa kooljakatk tuhatnelja!

Lävel astus siis kõhetu võõras,
suul mänglemas naeratus lai.
Küsimata, kui varas,
katk koolnu kesk põrandat lõi.

“Ära tule” oli hilja nüüd öelda,
surm sisse kui palutud sai,
hetk lastud mööda
ja pöörane pilgar vaibuda ei või.

---

Teksty umieszczone na naszej stronie są własnością wytwórni, wykonawców, osób mających do nich prawa.