---

Öö peidab külma ja tumma vett,
lauka sees sügaval on silmade pett,
meelib ja kutsub kui hurmav neid
kõndima sammaldunud rabametsateid.

- “Kõnni mu järgi, mul valge on juus,
selge on silm ja pehme on puus.
Kodutalu-rada sulle võõraks nüüd jääb,
minu lausutud loitsud sul kaelas kui lõõg.”

- “Su juus lõhnab värskelt kui kastene hein,
su huulede puna on kui purpurne vein.
Kuid paelad, need on punased mu randmete peal,
su nõidus, va võhl, nii mul ligi eal ei saa!”

- “Vaata kui pehme on laukane pind,
emmata võiksid sääl öö läbi mind.
Kuid luba mind, ma aitan sul seljast nüüd rüü,
päästan sinu paelad ja võtan sinu vöö.”

- “Leek sinu peos on kui kiskja kulm,
su rindade kumerus kui kirikaia kalm.
Su loitsud, va kaldun, ei mana küll mind teelt,
sest laukasse kao, kuni aega on veel!”

Soosamblal külma ja tumma verd,
kontidelt liha kaabib soohaua nõid:
- “Su paeladest punastest ma palju ei pea,
ma viskan need lihtsalt, kus juhtub, sa tea.”
“Su paeladest punastest ma palju ei pea,
need viskan, kus juhtub, sa tea!”

---

Teksty umieszczone na naszej stronie są własnością wytwórni, wykonawców, osób mających do nich prawa.