Kasvas kuu meis ihaks
südant mis pimestas
Sündis pimedus kaevuks
millest raevu ammutan
Irdudes kalbusest, leian end algusest
rebides tõdesid, tappes tundeid
taandudes lähedaste, hõimlaste sundeist
Varjud öös kui sirguvad
hinged puhtad näevad und
kuu kihk pähe toonud vereudu
meeled tapnud iha sund
Raevunult toitume tundeist
kustutes igavest nälga
vabastame ilma neist sundeist
mida ei iial saa juurida välja
Vajutame kihvad verre-
hilja ei ole veel
vereihasse uppudes
kuu raevule näitame teed
Teksty umieszczone na naszej stronie są własnością wytwórni, wykonawców, osób mających do nich prawa. | 